Et En

Argimurede sekka püsti löödud post – Vändra Rattaralli

24.06.2014
Foto: Juhan Voolaid
Foto: Juhan Voolaid
14. juunil toimus Vändras järjekordne rattaralli, ürituse raames peeti hulk lastesõite, 35 km pikkune rahva- ning 102 km põhisõit. Ettevõtmine on märkamatult saanud 17 aastaseks, välja on kasvatud lapsekingadest ning jõutud teravasse ja uuendusmeelsesse ikka, mida kinnitab korraldajate tegevus. Igal aastal pakutakse kohaletulnuile midagi erilist ja ainulaadset, mida mujal Eestis ei näe. 
 
Ole sa noor või vana, süda lõhub rinnas puid
 
Kultuurimajas paiknev võistluskeskus on avatud varakult, hämaras fuajees pika laua taga istuvad sportlaste ootel reas kollastes särkides heatujulised tüdrukud, et jagada välja stardinumbrid ja muu nodi. Kohe kõrval asuvas madala laega saalis käib sagimine, kostab hõikeid, räägitakse raadiosaatjaga ning siis istuvad korraldajad punastele plasttoolidele ja panevad pead kokku. Välja parkimiplatsile tekib aina enam autosid, millelt laaditakse maha lapsi ja jalgrattaid, pilved taevas vahelduvad iga natukese aja tagant päikesega, Vändra karu passib siinsamas kõrval enda kaela otsa suurt pead, jalgrattaklubi Viko treener Reimo Taaramäe uurib koos ühe mureliku poisikesega viimase rattaketti. Päev on alanud, ees ootavad ainuüksi üliolulised stardid, sest ole sa noor või vana, kukk või kana, joonel seistes lõhub su süda rinnus justkui puid. Sel aastal on sisse viidud suur muudatus, nimelt toimuvad kõik stardid ja finišid staadionil, otse tribüüni ees asuval punasel kergejõustikurajal. Miks on see nii, küsime järele võistluste peadirektorilt Kristen Kivistikult. 
 
Varasematel aastatel on stardipaik olnud bensiinijaama ees suurel teel, miks tänavu teisiti on?
 
KK: Tegime viimased kolm aastat kogu aeg ühtemoodi, eelmisel aastal õnnestus asi vanas asupaigas ideaalilähedaselt ja nüüd otsisime värskuse huvides midagi uut. Seekord osutus selleks äraunustatud vana ehk staadionifiniš.
 
Räägi paari sõnaga, mis on sinu korraldatud esimese (2009.a) ja selle aasta rattaralli põhilised erinevused?
 
KK: Oma esimest rattarallit korraldasin kindlasti väiksemate hirmudega kui praegu, sest osalejate arv on täna paisunud suureks ja sellega seoses kasvab vastutus. Kui esialgu oli meil rajal 8 rajajulgestajat, siis sel aastal juba 35 pluss viis mootorratast ja hulk saateautosid. Üles on hüpanud ka korraldajate koguarv, kui alguses oli meid umbes 25 inimest, siis praegu oli ainuüksi võistluspäeval rakkes ligi 100. Kordades on suurenenud korraldusega seotud numbrid – nii inimeste arvud kui eelarved.
 
Kas midagi planeeritust jäi sel aastal tegemata ja mida huvitavat võib oodata järgmisel aastal?
 
KK: Tahtsime teha otseülekannet rajalt, aga see jäi tehniliste probleemide tõttu ära. Järgmisel aastal on kavas võistluskeskusse üles panna suur ekraan, kuhu tuleb põhisõidu otsepilt. Mõtteid on veel, aga jätaksin hetkel need enda teada.
 
Sõit läks hästi ja trügimist polnud
 
Esimesena teevad oma sõidu tillud, kelle distantsiks on üks staadioniring. Pisikesed kiivrikandjad seatakse stardijoonele ritta ja lähetatakse rajale ilma pauguta, et neid mitte rattaspordist võõrutada. Pikka aega pudiseb lapsekesi üle lõpujoone ning kui kõik on päral, langetab kohtunikekogu otsuse, et sõit jäi viiki ning võidu saavutasid absoluutselt kõik osavõtjad. Mis juhtuks, kui üleüldine viik kuulutataks välja teiste sõnadega ja teatataks, et kõik lapsed jäid üheskoos viimaseks, pole teada, sest ajalugu nii jõhkrat juhtumit ei tunne. Vanemate laste sõitudes käivad poisid ja tüdrukud vaheldumisi rajal, saame jutule pisikese lillas jopes tüdrukuga, kelle nimi on Britta Kivistik.
 
Kas sa staadionil karu ka nägid, Britta? 
 
BK: Karu nägin küll, ta oli pruun ja lehvitas meile. 
 
Kuidas sul sõit läks ja kas sõidu ajal oli teiste lastega palju trügimist?
 
BK: Sõit läks hästi ja trügimist polnud, mkm, seda ma küll ei näinud. Emme rääkis, mida tuleb rattarallil teha, ja siis nad issiga jooksid minuga kaasa.
 
Mis sulle seekord Vändras kõige rohkem meelde jäi? 
 
Mulle jäi kõik meelde, tead, sest mul jäävad kõik asjad korraga meelde. Ma nägin, kuidas need tegid oma rattaid puhtaks, siis mul pritsiti natuke jope peale. Ja algul, kui issi ütles, et mine Hello Kitty batuudile, siis ma ei tahtnud, aga pärast juba ei saanud, sest poisse oli seal liiga plaju.
 
Sõida sa, sõida sa, sulle hoogu annan ma!
 
Hulk harrastajaid, kes sõidavad täna 35 km distantsi, võtavad rattasõitu kui mõnuainet ja doseerivad seda mõistlikult. Stardikoridoris seistes tabab silm korduvalt Vändra vutiklubi ja Viko särke, punased küüned pistavad nutitelefoni seljataskusse, rattakindas käsi pühib halle vuntse, kümned keskendunud silmapaarid on suunatud ette, kaugusse, teekonnale, mis pole veel alanud. Kõlab stardipauk, millele ragiseb taevast pilvede vahelt vastu järsk äikesesaluut ning rattureid värskendab lüheldane vihmasahmakas. 
 
Ei möödu tundigi, kui esimesed rahvasõitjad on staadionil tagasi, ilm on jälle päikeseline ning rahumeelses esikohaheitluses võtab võidu Ants Verliin. Ühekaupa ja paariti veerevad end pehmeks sõtkunud spordisõbrad lõpujoonele, naeratatakse ja lehvitatakse pealtvaatajatele, õhkkond on mõnus. Peatselt seisab igal pool mõni väsinud rattur, kes kulistab spordijooki ja vestleb rajal toimunust, läheduses räägib oma rajal mitte käinud sõbrannaga roheliste silmade ja õhetavate põskedega naine. "Kurgjal sai morssi juua ja karaskit süüa," lausub ta rõõmsalt ja nuuskab nina, "akordionimängija laulis meile seal: "Sõida sa, sõida sa, sulle hoogu annan ma!""
 
Põhisõit kui elumudel
 
Päeva kõige sportlikum osa on kindlasti põhisõit, Eesti Rahva Velotuuri Vändra etapp. Stardis võistlejatemassiivi ees seisab üldliidri kollases särgis Kristjan Oolo, parima naise roosas Liisa Ehrberg ning noore valges Ekke-Kaur Vosman. Aksel Nõmmela viskab aktiivseima ratturi punasele särgile võistlejanumbrit kinnitades nalja, ta ei pane tähele, et tema selja tagant kiikab nii mõnigi ihaldusväärset punast riidetükki, mõeldes ise, et naera, Aksel, naera kuni veel saad, sest õhtuks on see särk minu seljas. Grupisügavusse jagub palju tuntud nimesid, päris kaugel taga leidub kaks sinises dressis Kirsipuud, Jaan ja Toomas, kes annavad juba ainuüksi oma kohalolekuga igale võistlusele märkimisväärse lisaväärtuse.
 
Vändra Viko võidulootused on tänavu korralikud, sest vanemate poiste hulgas leidub mitmeid, kes võiks trofee koju jätta, Janar Juss, Karl-Arnold Vendelin ja Gert Kivistik on heal päeval ohuks rattavänta keerutavale Vanatühjale endalegi ning joonel on veel üks kõva vändrakas, veel üks saelaud, terava jalaga Silver Schultz, kes esindab Tartu klubi Peloton Scott. 
 
Käib pauk ja jalgrattad veerevad musta madala kohtunikuauto taga staadionivärava suunas. Põhisõit on kui väike elumudel, milles osavõtjad ennast proovile panevad, pisike tehismaailm, mis asub suure maailma sees, oma reeglite, tavade ja tõekspidamistega. Üheskoos minnakse teele ning peagi moodustuvad isekeskis koostööd tegevad rühmad, igaüks valib endale jõukohased partnerid, et kulglas tempokamalt edasi liikuda ja saavutada selles paar-kolm tundi kestvas mänguelus edu. Esikohakarikat, parimat asja, mida rattaralli loojal pakkuda on, jagub vaid üheleainsale. 
 
Kommentaatori tämber tõuseb, kaugusest on kuulda sireenide undamist, ootel pealtvaatajad pingestuvad ja siis lendavad staadionile esimesed profid. Neid on neli tükki, rahvas jälgib hinge kinni pidades, kuidas tagasirgel võtavad mõõtu must, punane, kollane ja valgekirju särk, must saavutab teatava edu, kuid kurvis ollakse jälle üsna koos. Kas see on vaid silmapete, ei tea, ent viivuks tundub, et sõit käib plasteliinil, rattad liiguvad kuidagi proffidele ebakohaselt raskelt, kuigi küürud on kõigil seljas korralikud. Võidu võtab Vändra koolkonna esindaja Silver Schultz, millega on publik väga rahul, teiseks tuleb Aksel Nõmmela ja kolmandaks Kristjan Oolo. Peale finišit räägime paar sõna võitjaga.
 
Silver, kas Vändras võita on olnud sinu eriline unistus? 
 
SS: Vändra ralli on mul ikka südames jah, sest kodus võita on alati super. Viimastel aastatel on Pelotoni klubi minu peale mänginud, seekord oli muidugi vaja vaadata ka liidrisärki kandva Oolo järgi, aga õnneks saime jackpoti. Sisetunne ütles ka enne starti, et seekord tuleb võit ära, sest viimase kolme aasta tulemused läksid loogiliselt sinnapoole: 2012 olin 6., 2013 3. ja 2014 võit.
 
Kuidas kommenteerid kergejõustikukattel peetud finišispurti? Oli see võrreldes asfaldiga väga ebatavaline? 
 
SS: Sõitsin enne starti ühe ringi statka peal ja juba siis tundsin, et päris pehme on, peale 100 km päris valusat andmist oli tunne, nagu sõidaks põlvist saadik mudas. Aga selline lõpp oli päris vinge vaheldus, õnneks küljetuul lõhkus pundid väiksemaks, suures pundifinišis oleks võinud muidu nalja saada. 
 
Palun ütle üks trenninipp, mida pisikesed Viko poisid ja tüdrukud võiks kasutada, et saada nii heaks sõitjaks kui sina!
 
SS: Trenninipp on suht lihtne – puhka! Enda peal näen seda praegu väga hästi, sest eelmiste aastatega võrreldes on treenitus nii palju väiksem, et isegi ühestainsast võistluspäevast taastumine võtab aega vähemalt kolm päeva. Eesti sõidud on lühikesed ja intensiivsed, pehme jalaga on neid sõita väga keeruline. Nii et trennipäev on trennipäev ja puhkepäev on puhkepäev. 1,5-2 tunnised lihtsad veeremised ei tee kedagi tugevamaks, parem puhka, nii oled trennipäeval rohkem motti täis ja värske.
 
Tuju hoidev post
 
Rattapäeva kokku võtval autasustamisel käivad rahva eest läbi kõik päevakangelased, lehvitavad ja naeratavad, saavad kätte oma lilled ning karikad. Põhisõidu meeste vahel läheb poodiumil šampusemäruliks, esmalt näib Sigvard Kukele, et tema kolleegid on põlema süttinud ja mees kastab neid vahuga nagu tuletõrjevoolikust, seejärel suunab Aksel Nõmmela joogijoa halastamatult sõiduvõitjale näkku ja muidugi on kõik staadionilviibijad selle üle paganama rõõmsad.
 
Viimaseks, nagu Vändras ikka, loositakse välja veider sõiduriist, milleks seekord osutub mullikile-jalgratas. Kui võitja selgub, vajub inimestel suu üllatusest ammuli. Riina Tomingas! "Uskumatu!" hüüab keegi ja hüüdjaga tuleb igati nõus olla, sest Riina ju võitis juba ühe sellise ratta, kaks aastat tagasi, helerohelise, karvase. 
 
Inimene tunneb ennast parasjagu nii hästi, kui hea on ta tuju, mis ripub pesunöörina argimurede keskele püsti löödud postidel. Vändra Rattaralli on üks neist tujuhoidjatest postidest, kõrge ja mõnus, sügavale maasse tambitud. 
 
Järgmisel aastal näeme! 
 
Autor: Juhan Voolaid
 
Kommentaarid
Kommentaare pole. Saad olla esimene julge, kes kommentaari lisab :)
Nimi: E-post:
Kontrollkood

...